Äsja lõppenud Pimedate Ööde Filmifestival ja eelkõige selle kõige idapoolsem alafestival KinoFF näitasid taas kord, kui oluline on mitmekülgne kultuur ja selle toetamine nii filmitegijatele, rahastajatele, riigiametnikele kui riiklikule julgeolekule tervikuna. E-riigina peitub siin mitmeid võimalusi ägedateks globaalseteks edulugudeks.
Igal aastal seisame korraldusmeeskonnaga küsimuse ees, mida me tahame filmifestivaliga saavutada? Muidugi soovime eeskätt, et kõik festivali raames linastuvad filmid oleksid põnevad, meeldejäävad ja mõtlemapanevad. Samas anname endale aru, et ka filmikunst astub suurte sammudega vaatajale lähemale ja see tähendab, et film on oluliselt rohkem kui vaid teos ekraanil. Tõeline huviline tuleb festivalile selleks, et minna sügavamale, uurida ja mõista midagi enamat. Ta soovib kogeda erinevaid käsitlusi ja hoiakuid kunstist, religioonist, inimsuhetest ja maailmast tervikuna, et seeläbi avardada oma maailmapilti.
„See miski“ peab kõnetama
Tegelikkuses paelub nii filmi vaatajat kui tegijat see miski, mida ei ole enne tehtud ega nähtud. Nii jõuavadki Eestisse ja veelgi kaugemale Ida-Virusse rahvusvahelised kinoprodutsendid Ameerikast, Suurbritanniast, Itaaliast, Šveitsis jm. Neile ei ole mõtet rääkida Ida-Viru piirkonna looduslikust mitmekesisusest. Samamoodi põnev ja omanäoline on Setomaa, Muhu või Eestimaa süda Paide. Aga kultuuriline mitmekesisus, piiriala ning just eri rahvade omavahelised suhted – see on see, mis kunstnikke köidab, lummab ja looma paneb!
Kultuur võtab järjest enam mõõtmeid, kus tähtsad otsustajad saavad aru, et see on investeering ühiskonda. Läbi kunsti näevad inimesed erinevaid mõttelaade, neis on rohkem empaatiat, kohalikud kogukonnad on seeläbi tugevamad ja see omakorda kasvatab rahvuslikku kuuluvust ja riiklikku julgeolekut. Just sellest tuleb rääkida. Läbi kunsti, läbi kogukondade, läbi inimeste ja nende maailmapiltide.
Tehnoloogia arengu võlu ja valu
Alustavaid iduettevõtteid toetava Prototroni rahastu juhina näen ja mõistan, et iga toode ja leiutis on tehtud selleks, et vallutada maailma. Eesti turg on nii väike, et seab koheselt toodete ja teenuste kasvu piiranguid ja sama kehtib ka kultuuri valdkonnas. Kõik tahavad teha filme ja muusikat laiemalt kui ainult Eesti publiku jaoks. Kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed tahavad ka rahvusvahelisele festivale, üleilmalist tähelepanu ja tunnustust, tahame kõnetada vaatajaid Nuustakust Pariisini. Ja sama kehtib ka publiku kohta. Tegelikult on Veneetsiast või Cannes´ist Tallinnasse või Narva täpselt sama pikk tee kui siit sinna. Meile võiks anda lisaväärtust eestlaste loodud e-lahendused, mis aitaks leevendada mõnda filmitootmises või muus kunsti sektoris vajalikku probleemi. Näiteks autoriõigustega, kunsti digitaalse eksponeerimise ning streaming-platvormidega või hoopis kunsti rahastuse ja müügiga seotud küsimustes annaks digitaliseerimisega hulga tööd ära teha. Veel 2022. aastal liiguvad nii arved autoriõiguste eest kui allkirjastatud lepingud filmide levitamise õigustega postiga. Samas saaks kõike seda lahendada digitaalselt, kus ühe teose plokiahelas on kõik sellega seotud õigused ja kohustused kirjas – kes levitas, kus levitas, millal levitas jne. Kindlasti aitaks see mugavamalt, kiiremini ja paremini hallata kogu autoriõiguste ja muude lepingutega seonduvat. Niisiis, kes Eesti startuppidest võtab selle teema lahendada? Oleks ju uhke sellise globaalse ideega esile tõusta!
Kiire amps või pikem maitserännak?
Teisalt on tehnoloogia areng teinud kodukinodest kinosaalidele võrdväärse vastase, mis paneb filmitootjad omakorda probleemi ette – miks peaks inimene üldse kinno tulema? Paariaastane koroonaperiood muutis inimeste kultuuritarbimise harjumusi ja tänaseks on kinno tulemisest saanud häppening – midagi, mida hoolega planeeritakse ja ette võetakse. Kunsti digitaliseerimine on samas avanud aknad ja uksed nendele kunstnikele, kes muidu ehk nähtavaks ei saakski. Instagram ja Pinterest on täis ägedate kunstnike võrratut loomingut, mida saigi maailmale eksponeerida ainult tänu nendele platvormidele. Sama on mitmete filmifestivalil linastunud filmidega – need ei jõua iial Hollywoodi märulite vahele suurte kinokettide levisse, kuid vajaksid festivalide kõrval alternatiivset väljundit, demokraatlikumaid voogedastusplatvorme. Usun, et paljud oleksid selle eest nõus maksma, sest alati ei leia aega just festivali raames linastuvate filmide vaatamiseks, kuid filmigurmaan tahab ju ka oma kunstiisu rahuldada.
Tuues paralleeli toidumaailmas, siis kas me sööme friikartuleid selleks, et kõhtu täis saada või eelistame kartuligratääni, et oma maitsemeeli ergutada? Filmi ja kunstiga on sama asi – kas vaatame filme, et saada märuliefektidest kiirelt isu täis või võtame aega, et väärtfilmi kaudu oma mõttemaailma avardada, inimesena kasvada ja anda seeläbi oma panus kultuuri säilimisele ja riikliku julgeoleku tagamisele? Mina tean, mille mina valin.
Kohtume järgmisel KinoFFil!