Kui pööraksime lähedastele ja sõpradele rohkem tähelepanu, oleks maailm palju õdusam paik.

Just vajadus inimliku suhtluse ja soojuse järele on see, mis toob Islandi režissööri Ninna Pálmadóttiri filmis „Üksildus“ kokku vana ja sotsiaalselt kohmetu, olude sunnil linna kolinud elupõlise talumehe, kelle kõige lähedasem sõber on seni olnud tema hobune, ja kümneaastase poisikese, kes on jäänud lahus elavate vanemate vahel piisava tähelepanuta.

Ninna Pálmadóttiri debüütfilm „Üksildus“ esilinastus tänavu Toronto filmifestivalil.